esmaspäev, märts 30, 2015

ROHELINE PÖIAL

Mingi hetk sai päris selgeks, et tuleb ikka need farmipäevad ära teha ning ka teiseks aastaks Austraaliasse jääda. Ega me väga elevil sellest ideest ei olnud, et nüüd tuleb kolmeks kuuks kusagile farmi minna ning 40 tundi nädalas mingisuguseid asju korjata. Päikese käes. Ämblikupesade vahel.

Aga meil läks minu meelest nii hästi kui üldse minna sai. Esiteks, me saime taimekasvandusse ning ma armastan taimi! Teiseks, töökoht asus Perthi linnale päris lähedal, nii et me ei pidanudki ära kolima. Ning kolmandaks, meil olid väga lahedad töökaaslased ning veel lahedam ülemus.

Minu tööks oli peamiselt taimede pikeerimine. Akaatsiad, eukalüptid ning igasugu teised Austraalia põlistaimed tuli ühest kohast teise istutada. Lihtne. Aga seal oli nii palju pisikesi nüansse, mis tegid selle töö päris huvitavaks. Mõndasid taimi pidi enne trimmima, teisi spets vahendiga kastma ning üldse pidi kogu aeg taimedel silma peal hoidma, et nad ikka õnnelikud välja näeksid.

Samal ajal Andres töötas enamuse ajast ühe masina taga, mis tegi mullapottidesse auke sisse, kuhu siis taimed sisse pandi. Põhimõtteliselt sama töö mis minul, ainult et tema istutas juba omakorda neid suuremaid ja tugevamaid taimi. Kusjuures ma võin täiesti ausalt ilma liialdusteta väita, et ei möödunud ühtegi tööpäeva, mil meil ei oleks olnud kasvõigi natukene mulda näos. Kui väga sa ka ei proovinud - muld oli igal pool!

Kogu selle lühikese aja jooksul nägime kahte madu, kahte huntsman-ämblikut, trobikond eeeriti rõvedaid ämblikuid, raagritsikat, palvetajaritsikat, konni, suurt sisalikku, palju känguruid ning veel rohkem alpakaid, sest nende farm asus kohe meie oma kõrval.



Lõpuks oli päris kahju ära minna.






neljapäev, märts 26, 2015

SAND DUNES & PINNACLES

Meil on siin nii palju ägedaid nädalavahetusi olnud, kuid selles postituses räägin oma seni kõige lemmikumast.

Perthist vähem kui 200 km põhja pool asuvad liivaluited. Sellised igavesti suured ja ääretud valged luited. Nende otsa ronides tekib tunne nagu oleks kusagile kõrbesse sattunud - ilusasse, sooja kõrbe. Tegelikult olin ma tollel hetkel veel veidikene haige, kuid kui ümberringi on selline vaade, siis läheb enesetunne ka kohe hoobilt paremaks. 





Edasi sõitsime veel kaugemale, kuni jõudsime järgmise Lääne-Austraalia vaatamisväärsuseni - the Pinnacles. Tegemist on päris huvitavate lubjakivi sammastega, mis tekkisid rohkem kui 25 000 aastat tagasi ning millest mõned on kuni 4 meetri kõrgused. Kokku katavad sambad meeletult suure maa-ala, mõnede andmete kohaselt kuni 17 000 hektarit. Seega vaade, mis sealt avanes, oli päris ülev ning võimas.

Samas ajal, kui me just olime maha istunud ning oma lõunat söime, nägime kuidas kaugel sammaste vahel üks suur emu nii muuseas ringi kõnnib.

Mõnus oli mõelda, kuidas aastasadu tagasi ei olnud siin üldse turiste ning ainsateks asukateks olidki emud, kängurud ning aborigeenid, kes võibolla mingisuguseid maagilisi rituaale siin korraldasid.

Sest see oli tõesti päris maagiline koht.


India ookean, liivaluited ning lubjasambad


 

Ning teel koju..

kolmapäev, märts 25, 2015

MONSTER TRUCKS UNLEASHED

Kuu alguses toimus Perthis monster truckide show. Ma isegi ei tea kuidas oleks õige neid eesti keeles nimetada.. Monstrumautod? Igal juhul need hiiglama suured autod suurte mootoritega. Kokku kestis üritus kolm tundi ning kohal olid kümme tegijamat autot üle terve maailma. Kõik autod oli jube kihvtid ning minu lemmikuks sai Freak ehk pisike oranž põrnikas, mis tegi täiesti hulljulgeid trikke. Kerest käis ikka läbi, kui nad seal gaasi andsid. Lisaks neile sai seal veel päris ekstreemseid motokrossitajaid ning romurallit näha. Õhtu lõpus tulid välja mõned autod, millel olid lennukimootorid küljes - ka need ei olnud just kõige vaiksemad masinad. Peale seda oli võimas ilutulestik ning pidu saigi läbi.







teisipäev, märts 24, 2015

PINGVIINID!

Paljud kindlasti ei tea, et siin Austraalias elab ka pingviine. Täpsemini siis maailma kõige pisemaid, umbes 35 cm pikkuseid kääbuspingviine. Päris mandril neid ei ole, aga nad elavad ühe saare peal, mis asub maast vähem kui kilomeetri kaugusel. Mõned lähevad sinna jala, teised praamiga. Igal juhul tegemist on super kauni kohaga. Palju loomi, palju linde. Loodus on paksult roheline ning vesi kõige ilusamates sinistes toonides.

Jala saab ka.




Merilõvid


Need värvid






 



pühapäev, märts 15, 2015

MÖÖDAKARVAPAI


Mõni aeg tagasi käis Dagö Austraalias ringi tuuritamas ning alustas kohe siitsamast Perthist. Selline tunne nagu oleksid kõik Lääne-Austraalia eestlased ühte kohta kokku tulnud, sest see oli ikka päris uskumatu, kui palju meid sinna kontserdile kogunes. Paljud muidugi ei tulnudki Dagöt kuulama, vaid niisama teiste eestlastega kokku saama ja emakeelt puhuma. Kohapeal sai Eesti õlut ning
viineripirukaid ja kartulisalatit ka osta. Igal juhul pidu ise oli uhke. Pärast Dagö esinemist pandi muidugi Meie Mees, Caater ja muu säärane mängima ning tüüpiline trall hakkas pihta.

Aga Lauri Saatpalu hääl on ikka võimas ja muusika imeilus.

Ega need laulud enam paremaks minna ei saa.

Ja mul pole õrna aimugi, kes see hallis särgis tüüp vasakul on, aga tal oli kindel plaan kõik pildid ära rikkuda.
Fotod

kolmapäev, märts 11, 2015

NO ONE IS WILLING TO ADMIT THAT WINE DOESN'T ACTUALLY HAVE A TASTE

.. vähemalt nii ma arvasin. Mulle kohutavalt meeldivad veinid. Kõik veinid. Ma olen selles osas alati väga tolerantne inimene olnud. Ma ei näe värve. Ei ole oluline, kas vein on punane või valge. Kuiv või magus. Poes on alati lihtne käia ning iga toidu kõrvale sobib iga vein, sest absoluutselt iga vein, mida ma olen oma elus joonud, on olnud hea vein.

Ma tean küll, kuidas see kõlab, aga mu jutu mõte on tegelikult see, et ma ei tea veinidest absoluutselt mitte midagi. Ning Andres e i  o l e parem. Nii me siis olemegi juba pikemat aega mõelnud, et võiks kusagile veinidegusteerimisele minna ning vaadata, kas üldse on võimalik meid selles vallas parandada.




Ning nüüd lõpuks ongi käidud.

Perthi linnast jookseb läbi jõgi ning mööda seda jõge pakutakse igasugu erinevaid kruiise sealhulgas ka veinikruiise, mis saigi meie valituks. Kogu lõbu kestis kokku umbes 8 tundi, millest pool aega veetsime laeva peal ning teise osa veiniistanduses. Teel sinna degusteerisime nelja erinevat veini ning istanduses veel seitset. Samal ajal pakuti snäkke, šokolaadimuffineid, kohvi, teed, kooke ning istanduses sai ka päris korraliku lõunasöögi. Alustuseks õpetati meile kohe selgeks, kuidas on õige veine juua ning lisaks jagati teadmisi erinevate veinide ja nende tegemise kohta. Kusjuures sõit sinna veiniistandusse ise oli juba super ilus, sest andis meile võimaluse linna veidi erineva nurga alt näha pluss palju teisi kohti, kuhu seni sattunud ei ole. Eks tagasiteel mõnel inimesel särasid silmad veidi rohkem kui enne ning lõpuks hakkas isegi laevakapten tantsima ning karaoket laulma, aga see vast kuuluski kogu ürituse juurde. Igal juhul me jäime ikka väga rahule. Ikka kohe väga.

kolmapäev, märts 04, 2015

UP IN THE AIR

Õhk pole kunagi minu element olnud. Ma pole eales unistanud linnu kombel lendamisest ega kogunud raha langevarjuhüpeteks. Ma isegi ei tea miks, sest kõrgust ma ju tegelikult ei karda. Ometi, kui mõni aeg tagasi üks töökaaslane pakkus välja, et võib meid tasuta oma purilennukiga sõitma viia, siis haarasime heast võimalusest otseloomulikult kahe käega kinni.
Piloot tegi õhus ikka mõned trikid ka ning terve sõit oli muidugi väga mõnus.

Nüüd on siis Austraaliaga ka veidi kõrgemalt tutvust tehtud.

esmaspäev, märts 02, 2015

GIANTS


Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis siin Austraalias on ikka ilusaid ja armsaid loomi ka. Nii näiteks ujuvad siin haide keskel ka päris paljud delfiinid ringi. Kuna neid meie kodu lähedal rannas eriti ei ole, siis sõitsime veidi lõuna poole ning otsustasime paadi laenutada. Noh, ikka sellise pisikese ja kahele inimesele mõeldud. Kuna aga kõik sellised olid juba vee peal sõidus, siis anti meile sama raha eest märksa suurem, umbes kümnele inimesele mõeldud paat. Kaart anti ka kätte ning öeldi, et sõitke paremal pool nagu Eestiski ning järgmisel hetkel olimegi me kahekesi Austraalias paadiga ringi sõitmas. Kumbki meist ei olnud enne säärast sõiduvahendit roolinud, nii et võite ise ette kujutada kui elevil me olime. Raskendavaks asjaoluks oli see, et ega me väga sõitmisele keskenduda ei saanud, sest ümberringi asusid ühed uhkemad majad, mida ma kunagi näinud olen - enamusel oma isiklik kruiisivahend ukse ees. Selleks hetkeks oli meil päev juba tegelikult täiesti korda läinud, kui siis järsku avastasime, et grupp delfiine meie kõrval ujuvad. Me olime täitsa ära unustanud, et neid vaatama tulime :) Igal juhul jube armsad tegelased. Siledad ja hallid.


Kuna samal päeval toimus siin Perthis Kunstifestival, mille üheks tõmbenumbriks on Hiiglased ehk 6-11 meetri kõrgused marionettnukud, kes läbi linna kõnnivad, siis tegimegi väikese vahepeatuse ning nägime ka ühe Hiiglastest ära. See oli tegelikult päris võimas vaatepilt. Paljud maanteed olid linnas suletud, tänavad inimesi täis ning kaugelt oli kuulda muusikat, mis aina kõvemaks muutus, kuni viimaks oli majade tagant näha üle kümne meetri pikkust nukku sinu poole tulemas. Nukku hoidis üleval kraana ning uhketes kostüümides poisid hüppasid köitega nuku kõrval, et ta kehaosi liigutada. Selja taga oli tal lava, kus mängis elav muusika ning kokkuvõttes oli ikka päris lahe, kui säherdune kaadervärk sust mööda kõndis.