reede, oktoober 31, 2014

HALLOWEEN



Ma armastan Halloweeni! Kuigi meil Eestis seda ei peeta ning siin Austraalias samuti mitte, siis sellest hoolimata on see oktoobri viimane päev üks mu lemmikuid kogu aastas. Sellest on muidugi nii kahju, et ei siin ega seal Halloweenist suuremat lugu ei peeta. Nii kohutavalt äge oleks koju jalutada mööda pimedaid tänavaid, mis on igasugu musti kasse, luukeresid ja põlevaid kõrvitsaid täis. No kord aastas ju oleks äge. Igal juhul ei teagi ma veel päris täpselt, kuidas tänane õhtu möödub. Linn on täis igasugu Halloweeni pidusid.. Õudusfilmide maraton kõlab ka hästi. Või läheb märksa traditsioonilisem variant ehk siis Andres mängib arvutimänge ning mina passin netis. Kuid ausalt öeldes meeldivad mulle kõik need variandid. Mõnus.





kolmapäev, oktoober 22, 2014

RAHE


"tead kuidas ma vihkan seda kui hommikul tuul ja vihm näkku sajab ja ma tööle väntan? ja mõtlen, et sul on lõuna juba ja 30 kraadi sooja" 



Enam-vähem.

esmaspäev, oktoober 20, 2014

BLOOD MOON (NOT SO BLOODY THOUGH)


8. oktoobril oli Austraalias näha täielikku kuuvarjutust ehk siis seda, kui päikesekiired paistavad läbi Maa atmosfääri ja värvivad Kuu punaseks. Kuna sellest siin Austraalias igal pool räägiti, siis ma kujutasingi ette hiiglama suurt tulipunast kuud, mida mul kindlasti on vaja näha. Digikas ühes, vein teises käes seadsime end Kings Parkis sisse, mis on Perthi linna kõige kõrgem koht ning hakkasime kuud ootama. Lõpuks ta tuli ka. Perfektselt ümmargune nagu lubatud, kuid pigem heleroosat värvi ja sama suur kui tavaliselt. Aga ilus oli ikka. Ei mäletagi millal viimati oleks nii pingsalt poolteist tundi järjest täiskuud vaadanud.


laupäev, oktoober 18, 2014

PERTH ZOO


Terve eelmise laupäeva veetsin ma koos oma isikliku zooloogiga loomaaias ringi jalutades. Perthi loomaaed on enam-vähem sama suur kui Eesti oma ning vaevalt seal loomigi rohkem on, kuid ta on ikka veidi teistsugune kui meie oma. Perthi loomaaed on nagu džungel, kuhu palju erinevaid loomi peidetud on. Igal pool on kõrged puud, palmid ja põõsad ning väga raske on oletada, et kogu see mets asub kesklinnast tegelikult vaid umbes 5 minuti kaugusel.

Loomi ise on ka üpris veider vaadata, sest kui Eesti loomaaias asuvad enamus loomadest tegelikult kusagil kaugel kaugel maal, siis enamus Perthi loomaaia liikidest pesitsevad kusagil sulle väga lähedal. Kui Aafrika ning Aasia loomad välja jätta, siis ongi nii, et näe see krokodill asub siinsamas Põhja-Austraalias ning see vombat sinust vaid sadu kilomeetreid allpool. Ning öösel, kui on kottpime, siis kõik need muud imelikud rotist kolm korda suuremad elukad elavad siinsamas Perthis sinu maja juures.


Dingod
Emu



Ühel hetkel avastasime, et otse meie all oli üks vallabi ära väsinud ja puhkama heitnud. Vallabid on täpselt nagu kängurud, kuid veidi pisemat kasvu ja veidi armsamad.


Hästi kihvt oli veel see, et kängurud, vallabid ja muud inimsõbralikud olendid ei olnud puuri pistetud, vaid tatsasid vabalt ringi teisel pool jämedat köit. Köis oli muidugi pigem inimestele, et nad loomi ei häiriks, kuid loomi ennast see küll kinni ei hoidnud.


Tasmaania Kurat

Komodo varaan




Loomaaias oli puu otsas kaks koaalat ning neid ei olnud üldse kerge üles leida. Õnneks me ikka nägime neid mõlemaid ning veidi kahju oli mõelda, et enne oli meie ees just üks vanem mees, kes kurvalt pobises, kuidas ta juba teist korda siia loomaaeda tuleb ja juba teist korda ühtegi koaalat ei näe..

Ning suht lõpupoole nägime ühtesid jubedamaid tegelasi kogu loomaaias - orangutange. Nad on lihtsalt liiga suured, et neid mitte karta. Üks neid kandis kartulikotti seljas ja nägi välja nagu võlur Gandalf.


reede, oktoober 10, 2014

ESIMENE KÄNGURU



Üle eelmine nädalavahetus oli väga tähtis.

Igavusest otsustasime veidi ringi sõita ning Perthi kesklinnast umbes 20 km põhja pool peatudes ning ringi jalutades.. Kohas, mida ümbritsesid kummalised angaarid, laohooned ja rekkad...  Lõpuks ometi, seal ta oli! Väikese põõsa taga istus pisike ja karvane känguru. Nosis midagi oma käppade ees ja vaatas aeg-ajalt oma suurte mustade silmadega meile otsa. Ära ta meid nähes ei ehmatanud, kuid ega me talle lähemale ka ei julgenud minna. Vaatasime teda veidi aega ja läksime autosse tagasi ning saime aru, et me vist ikka tõesti oleme Austraalias.




esmaspäev, oktoober 06, 2014

KINO



Üks asi, mis mulle paljudest Austraalia blogidest silma torkas ja mida ma ise juba enne siia tulekut pelgasin oli rutiin. See ei pruugi muidugi ilmtingimata negatiivne olla. Rutiinil on ka oma hea külg - ta loob kindlustunnet ja on turvaline. Kuid mulle tundub, et rutiini laskudes kaob aeg alati poole kiiremini ning see on miski, mida ma siin Austraalias olles küll kaotada ei taha. Kuid siiski, pärast seda kui täiskohaga töö on leitud, ei ole enam puht füüsiliselt jaksu peale tööd kuhugile sõita või midagi avastama minna. Pärast tööd tahaks lihtsalt ruttu ruttu midagi süüa, pesemas käia ja pehmesse voodisse puhkama heita. .. et siis järgmine päev otsast peale alata.

See laupäev oligi jälle üks sedasorti õhtu, kus mul oli kange tahtmine midagi ikka teha, kuid samas ma olin just äsja töölt tulnud ja järgmine hommik oli ka pikk tööpäev ees. Seega läksime kõige kergeme vastupanu teed ja kinno. Tegelikult oleme me juba siin elatud pooleteise kuu jooksul kaks korda kinos käinud ja kui rahast kahju ei hakkaks, siis käiks vist isegi tihedamini. Mis teha, meile nii meeldivad need suured ekraanid, mugavad toolid ja pehmed põrandakatted.

Kino üldjoontes millegi poolest Eesti kinodest ei erine. Pilet on küll poole kallim ja kui vinguda, siis veidi imelik on, et kohapeal kinopiletit ostes ei saa endale ise kohti valida. Saab küll öelda, et sooviks kuskile enam-vähem keskele istuda, aga.. kes ei tahaks keskel istuda? Ja siis tulebki kinosaali minna sellises õndsas uudishimus, et huvitav kuhu meid siis tegelikult istuma pandi. Vähemalt eVent Cinemas on nii. Kuid kah asi. Kvaliteet on väga hea nagu Viimsi kinos ning üleeile nägin ma üldse oma elu kõige suurema ekraani pealt filmi.  

Filmid, mida me seni vaadanud oleme on olnud väga head. Kumbki ei ole olnud tegelikult selline peab-kinos-nägema-film, sest kummaski ei ole uhkeid eriefekte, mis võibolla kodus läppari ekraanilt kaduma võiksid minna. Esiteks läksime vaatama Uus-Meremaa filmi What We Do in the Shadows. Andrese tungival soovil, kuna üks ta lemmikuid koomikuid pidi seal mängima. Tegelikult ta lihtsalt ostis piletid ära ja siis seletas mulle, et tegemist on komöödiafilmiga, mille peategelasteks on neli erinevast ajastust vampiiri, kes kõik elavad tänapäeval rõõmsalt koos ühe katuse all. Noh.. jah.. Ei kõla just väga hästi, ega? (Andrese) Õnneks oli tegemist väga humoorika teosega. Kes ei usu siis hinne on IMDB-s 8,1 ning kuna ma kahtlen, et seda Eesti kinodes lastakse, siis soovitan kindlasti läbi interneti selle filmiga lähemalt tutvust teha.




Nüüd see laupäev vaatasime David Fincheri Gone Girli. Eesti kinodes jookseb see Kadunud nime all ja tegemist on väga, väga, väga hea filmiga! Ilmselgelt. Näitlejad mängivad kohati hirmutavalt hästi, Trent Reznori ja Atticus Rossi soundtrack sobis sinna perfektselt ning film oli tõesti põnev kogu oma kaks ja pool tundi. Hiljem muljetasime veel tükk aega Andresega sellest filmist ja ilmselt see hea kinokogemus ongi põhjuseks, miks ma seda postitust siia üldse kirjutan. Igal juhul soovitan soojalt kõigile. Eriti neile, kes abielluda plaanivad :)


Hiljem kinost välja tulles oli kottpime ja tähed särasid taevas. Kuu oli peaaegu seniidis pea kohal. Nii imelik.