laupäev, november 22, 2014

BONJOUR!

Viimased nädalad on meeletu kiirusega mööda läinud. Nii mina kui Andres alustasime üle-eelmisel esmaspäeval tööd uues kohas ning seetõttu olemegi taaskord sisseelamise lainel. Koht, kus mina töötan avati tegelikult alles mõned päevad tagasi, kuid seni on mul olnud tööpäevi teistes butiikides pluss koolitused ning enne uue poe avamist oli kõvasti tegemist ka uue butiigi ülesseadmisel (mida tehes ma pidin kandma kiivrit ja roosat helkurvesti). Igal juhul töötan ma nüüdsest sellise firma jaoks nagu L'Occitane ning seni mulle tõepoolest meeldib. Eestlastele ei tohiks L'Occitane tegelikult mingi ulme võõras nimi olla, sest meil on selle esindus nii Virus kui Ülemistes olemas. Tegemist on Prantsuse firmaga, mis teeb täiesti imelisi kehahooldustooteid ning mille koostistosad on kasvatatud orgaaniliselt Lõuna-Prantsusmaal. Samuti hoolib firma keskkonnast - paljud tooted on saadaval taaskasutatavates pakendites ning ülearustest pappkarpidest ning ümbristest üritame üldse eemale hoida. Lisaks ei testi L'Occitane oma tooteid loomade peal, mis on vast kõige suurem pluss üldse.

Kuna ma ei ole kunagi varem säärases valdkonnas töötanud, siis on see minu jaoks täiesti uus maailm. Koolitustest hoolimata on arenguruumi veel päris palju alates õigest nahahooldusest kuni L'Occitani enda toodete ning nende koostisosadeni. Õnneks on tegemist sedasorti firmaga, mis usub et kõige kergem on õppida ikka omal nahal ja nii ongi mul mõnus võimalus ka proovida kõiki neid tooteid, mida me müüme. Praegusel hetkel on mul kodus vaid mõned üksikud asjad, mida ma proovida tahan ning muidugi see maailmakuulus kätekreem, mida ostetakse üle maailma keskmiselt iga kolme sekundi tagant ning millest isegi Andres oma käsi eemale ei suutnud hoida. 


Üpris konkreetse reklaamiga on antud postituse näol tegemist, aga mis teha.. Mulle tõesti meeldivad need tooted ja see on ikka päris hea tunne kui sulle meeldib su töö. Vähemalt alguses.


reede, november 21, 2014

KINGS PARK & BOTANIC GARDEN

Ma olen juba päris mitmel korral siin blogis maininud Kings Parki, sest sellest kohast lihtsalt ei saa kuidagi mööda kui siin Perthis olla. See on üle nelja ruutkilomeetri suurune linnasisene park, mis on Perthi linna üks kõrgemaid kohti ning kust avaneb imeline vaade linnale. Lisaks toimub seal palju üritusi ning üks osa sellest pargist on ühtlasi ka botaanikaaed. See nädal aga läksime sinna parki pargi enda pärast, sest seni olime me sattunud sinna alati millegi muu tõttu ning valges ei olnudki veel seda kohta näinud. 



Nagu arvata võis, siis päikesevalges avanes pargile eriti idülliline vaade, kus kõik kohad olid täis tervisesportlasi ning piknikke pidavaid perekondi. Ümberringi tatsasid pardid oma tibudega, sisalikud ning ebaproportsionaalselt suurte peadega linnud. Ning lõpuks ometi siin Austraalias nägin ma ka vabalt looduses olevaid öökulle! Kaks öökullibeebit tukkusid puuoksal ja nautisid päikest! Ma olin nii õnnelik neid nähes! 

Ning lõpetuseks selle paiga kõige uhkem tegelane. Keset botaanikaaed asub hiiglama suur boabtree ehk eesti keeles Gregori ahvileivapuu. Need puud on muuseas hiiglama kihvtid puud, mis kasvavad peamiselt pigem küll põhja pool, kuid õnneks on neid pirnikujulise figuuriga puid ikka siin ka veidi. Igal juhul tolle puu lugu seisneb selles, et põhja pool, kus ta üle 700 aasta oli rahulikult elanud, otsustati sild ehitada. Sild! Puu jäi aga sillategemisele ette ning kuna tegemist oli üpris vana ning grandioosse puuga, siis otsustati ta koos juurtega tükkis üles võtta ning kuskile mujale istutada. Otsustati istutada üle 3000 km kaugusele Perthi linna. Pärast 6 päevast sõitu jõudiski see 750-aastane puu siia ja on nüüd täies elujõus oma uues kodus.

reede, november 14, 2014

FOODIE THURSDAY

Tahaks väga öelda, et siin kaugel Austraalias me sööme päevast päeva eksootilisi mereande ning kummalisi puuvilju, kuid tõde on, et me sööme täpselt samu asju mida Eestiski. Eks mingeid erinevusi ikka ole. Nt toidu kõrvale käib meil nüüd musta leiva asemel valge sai, mis ongi minu jaoks ehk kõige harjumatum. Lisaks on austraallased väga suured veiseliha sööjad ning kui mulle on alati tundunud, et üldiselt eestlased on eelistanud just võimalikult loomuliku rasvasisaldusega piima, siis siinpool armastatakse väga skim milki ehk kooritud piima, mille rasvasisaldus on alla 1 protsendi ning mis näeb välja nagu hallikasvalge vedelik. No ja kartulisalatit ei tasu ka esimese hooga poest osta. Tähendab selliseid pisikesi erinevusi siin ikka on, aga mitte midagi sellist, mis toitumise või poes käimise keeruliseks teeks. Mõned toiduaineid on veidi teistsuguse maitsega, kuid sellega harjub kiirelt ning kokkuvõttes on poeletid igati mitmekesised ning huvitavad. 

Nt eile söime minestrone ehk köögiviljasuppi makaronidega pluss äärmiselt figuurivaenulikku saiakäkki. Yummy!

pühapäev, november 09, 2014

A WALK IN THE CITY



Ma mäletan täpselt seda tunnet, kui ma esimest korda Perthi linna jõudsin. Ma olin just üle 20 tunni lennukis veetnud, pesemata ning väsinud. Pagas käevangus vaatasin ma seda võõrast linna, mis oli täis kraanasid ja helkurvestis inimesi. Ilm oli külm ja vihmane ning ma mõtlesin hirmuga enda ette, et appi.. kas ma tõesti veedan siin linnas oma elu järgnevad kuus kuud...

Õnneks pärast seda kui ma nö "koju" jõudsin, pesin ja end välja puhkasin, siis mu arvamus muutus täielikult. Mulle tõepoolest meeldib see linn. Ma olin nii õnnelik, kui mu esimene töökoht asus täpselt kesklinnas ja ma sain iga päev mööda neid tänavaid jalutada. See linn ei ole ühegi eestlase jaoks liiga suur. Liiga väike ammugi mitte. On täpselt paras.








Üks imelik asi muidugi on. Siin ei ole vanalinna. Tegemist on nii uue linnaga, et kõige vanemad hooned on alles 19. sajandi algusest pärit ning kohati on küll selline tunne nagu oleks kohustuslik tükk linnast puudu.

laupäev, november 08, 2014

SUGARMAN


Siin Perthis esinevad ikka väga tihti igasugu kuulsused ning et mitte oma lemmikartisti maha magada tasuks uudistel silma peal hoida. Ometi, kõikidest Katy Perrydest ning Miley Cirustest hoolimata oli mul reaalselt hea meel, kui ma kuulsin, et Rodriguez Perthi tuleb. Mhm, seesama mees, kellest on Oscari võitnud film Searching for Sugarman ning kogu see Eesti archangeli teema. Igal juhul on film nii kohutavalt hea ja mõtlemapanev ning ta muusika imeilus, et ma olin ikka päris imestunud, kui pea ükski mu endine töökaaslane ei teadnud, kes see Rodriguez on. Isegi Rodrigo ei teadnud, kes Rodriguez on... Kuid sellest hoolimata olid kõik ta kolm Perthi kontserti juba ammu välja müüdud, mille üle kohati oli muidugi hea meel, kuid samas oleks ikka ise ka tahtnud üks neist õnnelikest piletiomanikest olla.

Eile sättisimegi oma sammud taaskord Kings Parki, kus too andekas mees esinema pidi ning otsustasime vähemalt midagigi kuulda. Kui me turvamehele oma loo ära rääkisime, kuidas meil piletit ei ole, aga on suur tahtmine Rodriguezt kuulda, siis juhatas ta meid kuskile rajale, mis asus kontserdiala kõrval. Seal aia ääres oli teisigi fänne, kes end mõnusalt ning kõige hea paremaga sisse olid seadnud. Igal juhul me eksisklesime veidi kaugemale kuni meie ees oli mingi totakas peenike lint, millest üle astudes leidsime endale täpselt sobiva koha perfektse akustikaga. Turvamehed tulid meile siis seletama, kuidas inimesed on maksnud suurt suurt raha, et Rodriguezt kuulata ning me ei tohiks siin alal olla, kuid nad on siiski nõus meile erandi tegema (päris ilus näide Austraalia inimeste sõbralikkusest). Niisiis oligi selline õhtu.. Rodriguezt ennast me küll ei näinud, aga kuulsime kogu ta kontserti uskumatult hästi algusest lõpuni. Tasuta.

Ning see oli ikka päris päris imeline. 



esmaspäev, november 03, 2014

AQWA



Kuna loomaaias sai loomad nähtud, siis võtsime kalad ette. AQWA ehk the Aquarium of Western Australia ongi sedasorti koht, mis demonstreerib kenasti kõiki Lääne-Austraalia vee elanikke. Esimene suurem ruum, kuhu sattusime oli tegelikult kõige suurem akvaarium üldse, mis Austraalias on. Seal sai lindi peale astuda, mis aeglaselt edasi liikus läbi akvaariumi, kus elasid haid, suured kilpkonnad, hiidraid ja igasugu muud kalad. Päris lahe oli ikka kui umbes 4 m pikkune hai su pea kohalt üle ujub ning kusjuures 120 dollari eest oleks ise ka sinna haikalade keskele saanud minna. Aga samas ookeanis saab tasuta ka ujuda. Aeg-ajalt pidi peetama seal ka sleepovereid, ehk siis mingi raha eest on võimalik uinuda umbes nagu sa magaksid vee all.
Edasi tuli veel igasugu ruume, kus näidati näiteks Lääne-Austraalia vete kõige mürgisemaid olevusi ning no neid ikka oli. Selleks hetkeks oli mul juba fotokal aku tühi, sest ma muidugi olin unustanud seda laadida. Igal juhul palju värvilisi kalu ja koralle ning hoopis teine maailm.






laupäev, november 01, 2014

LAUPÄEVA HOMMIK



Õnn tõepoolest peitub pisikestes asjades. Näiteks selles, kui ei pea järgmisel hommikul äratuskella tirina peale üles ärkama. Võid lihtsalt magada nii kaua kui tahad, süüa mõnusat hommikueinet ning randa laineid ja ilma nautima minna. 
Täpselt nii me täna tegimegi.