Laupäev, mai 09, 2015

KUIDAS ME PÄIKESELOOJANGU PÄIKESETÕUSU VASTU ÄRA VAHETASIME


Meil oli juba Eestis olles teada, et Austraaliasse tulles elame me umbes pool aastat ühes linnas ning ülejäänud pool aastat mõnes teises linnas. Samuti teadsime, et teekond ühest linnast teise tuleb kindlasti ette võtta autoga, sest ainult nii on ju kõige parem Austraaliat avastada ning idee ühest pikast roadtripist tundus ka igati ahvatlev.

Pärast seitset kuud Perthis otsustasimegi, et uueks sihtkohaks saab Brisbane. Me teadsime kogu aeg, et tegemist on igavesti pika vahemaaga, aga mida aeg edasi, seda rohkem me hakkasime mõistma, kui üüratult suur Austraalia ikkagi on. Mõned näitlikustavad pildid:



Meie enda teekond oli täpselt 4533 km pikk ning kokku võttis see meil aega seitse päeva. Esmalt oli plaanis Adelaidest, Melbournist ning Sidneyst ka läbi sõita, kuid see oleks tähendanud veel rohkem öid autos magamist ning autos magamine oli külm! Seega jätsime need linnad mõneks teiseks korraks ja sõitsime otse Brisbane'i.


Üks põhilisi asju, mida meile enne selle sõidu algust soovitati oli see, et me kindlasti ära planeeriksime, kui palju kilomeetreid iga päev läbi sõidame ning millistes linnades me ööbime. Endine töökaaslane isegi soovitas signaalraketi kaasa osta, kui midagi peaks keset kõrbe juhtuma. Meil Andresega juhtus aga nii, et jõudsime alles üks õhtu enne pika sõidu algust Bali reisilt tagasi ning kuigi meil oli plaan Balil seda teekonna asja uurida, siis tegelikkuses oli meil seal palju tähtsamaid asju teha (basseini ääres magada, ahvidega tõtt vaadata jne). Seega meie küll enne sõitu ei planeerinud täpselt, kui palju me iga päev sõidame ning mis kohtades me ööbime.

Muidugi täiesti ilma ettevalmistusteta me sõitma ei hakanud. Eelnevalt olime autosse veekeetja, akulaadija ja tekid ostnud ning õhtu enne teekonna alustamist käisime poes ning ostsime süüa ka. Igal hommikul vaatasime kaardi pealt välja, mis linna me umbes täna jõuame ning kui jõudsime sinna varem, siis sõitsime lihtsalt edasi. Sõitmist alustasime umbes kell pool 7 hommikul ning lõpetasime kell 5 õhtul. Enne ning pärast neid aegu hüppavad igal pool kängurud ringi ning kui sa just mõnele neist otsa ei taha sõita, siis ei tasu kindlasti muul ajal autorooli istuda.

Tee peale jäi ka päris mitmeid vaatamisväärsusi. Esimene oli Wave Rock ehk hiigelsuur lainekujuline kivi. Samuti jäi meile tee peale meeletult pikk pankrannik, mis oli miljoneid aastaid tagasi Antarktikaga ühendatud. Saime ka sõita mööda Austraalia kõige pikimat 146 km pikkust sirget. See ei olnud tegelikult mingi eriline elamus, sest enamus Austraalia teid ongi ühed väga pikad sirged. Lõpuks jõudsime minu kauaoodatud Roosa järveni, aga otseloomulikult tuli välja, et sellel aastaajal ta ei olegi roosa, vaid hoopis kokku kuivanud ning kõige tavalisemat järve värvi.

Aga kõige rohkem meeldisid mulle need vaatamisväärsused, mida me oodata ei osanud. Mu lemmik oli sõit läbi Broken Hilli mäeaheliku, sest korraga ei olnud me enam Austraalias vaid hoopis Šotimaal. Ning ma loodan, et ma ei unusta mitte kunagi seda pilti, kui me ühel õhtul juba vaikselt magama hakkasime sättima, sest kell oli ikkagi juba.. pool kaheksa õhtul. Ma läksin autost välja, et hambaid pesta ning pidin peaaegu pikali kukkuma hirmust ning imestusest, sest mu pea kohal oli mu elu kõige eredam linnutee. Ma pole kunagi enne nii palju ja nii säravaid tähti näinud. See oli nii ilus.



 







Brisbane'i jõudes sirvisime gumtrees korterite kuulutusi ning leidsimegi endale toa ühes majas, kus elab veel üks noor India pere. Neil on igavesti nunnu väike 2-aastane tütar Sukman, kelle meelest me Andresega vist väga huvitavad välja näeme, sest ta kogu aeg jälitab meid ning mõnikord ma kuulen kuidas ta meie toa ukse taga nutab... Ühel päeval sadas siin väga kõvasti ning kui me õhtul hakkasime Andresega poodi süüa minema ostma, siis meie uued majakaaslased pakkusid välja, et me pigem nende toitu sööks, kui et sellise jubeda ilmaga poodi hakkaksime minema. Me otsustasime ikkagi poodi minna, aga nii lahke pakkumine :)

Kokkuvõttes ei olnud tee Perthist Brisbane'i üldsegi nii igav ja masendav kui me arvasime. Pea iga paarisaja kilomeetri tagant on mõni bensukas, kohvik ja kämping ning kui sul on hea GPS ning sa hämaras ega pimedas ei sõida, siis läheb kõik hästi ning tegemist on igati laheda kogemusega. Eriti kui sa sõidad läbi juhuslike Austraalia linnade, kust sul avaneb selline vaade:

Teisipäev, mai 05, 2015

MEENUTUSED PUHKUSEST

Balil olles me väga pilte ei viitsinud teha, sest esiteks me nägime oma kaameraga ikka eriti ehedad turistid välja ning teiseks ei olnud väga tahtmist selle meeletu palavusega fotokat näppida. Õnneks midagi sai ikka tehtud ja ma ikka ühe viimase postituse pean sellest imelisest kohast tegema.







Ma olin enne ka lugenud, et Balil on kunst väga kõrgelt arenenud ja nüüd ma võin omaltpoolt kinnitada, et Internetil oli õigus. Ringi jalutades võis igal pool näha täiesti imelisi maale, skulptuure ning puunikerdusi. Ning selliseid kujukesi (mida tahaks kangesti muuseumi toppida) oli pea igal tänavanurgal:







Nagu ma juba mainisin, siis ühel päeval otsustasime rolleri laenutada ning ahvide metsa sõita. Mõnusast rahulikust rollerisõidust oli asi kaugel ning tegelikult oli see ikka väga jackass kogemus. Kohalikud müügimehed tulevad ja sõidavad sulle rolleriga kõrvale ning hakkavad sulle asju müüma samal ajal kui sa ise üritad seda lärmakat liiklust mõista ning oma telefoni navi abil orienteeruda. Kusagil oli kirjas, et Bali liiklust võiks nimetada 'kontrollitud kaoseks' ning täpselt nii ongi. Mingil imelikul kombel ei näinud me terve reisi ajal mitte ühtegi mõlkis autot ning meie enda rollerisõit läks samuti täiesti edukalt.

Tempel keset vihmametsa

mina keset vihmametsa
 
Balil elavad ka need kuulsad kiisud ehk palmtsiibetkassid. Neile meeldib kohvimarju nosida, aga selles olevaid kohviubasid ei suuda nad ära seedida. Kohvigurmaanide meelest annab see protsess kohvile eriti hea maitse juurde ning nii tehaksegi selle tegelase väljaheidetest ühte maailma kõige kallimat kohvi, nämm.


Veetempel Tanah Lot



Ahvide metsas läks muidu hästi. Ainult üks marakratt tuli Andrest näksima ning pani meie piletitega jooksu.