Pühapäev, veebruar 22, 2015

CAVERSHAM WILDLIFE PARK

Kuidagi on juhtunud nii, et pole enam väga siia blogisse postitusi viitsinud teha. Mitte et meil ei oleks aega või et me ei teeks mitte midagi. Aega on igal õhtul peale tööd ning käime me ka igal nädalavahetusel kuskil uues ja huvitavas kohas. Tegelikult on viimased nädalavahetused päris uskumatult sisutihedad olnud, kuid kogu see nädala sees töö tegemine ning vabal ajal ringi käimine väsitab päris korralikult ära ning ega ei olegi väga jaksu kohe siia blogisse kõike üles kirjutada. Ning ausalt öeldes ega kõike ei peagi kirjutama.


Aga ühtteist toredat on vahepeal ikka toimunud ja ma luban, et üritan nüüdsest veidi aktiivsem siin blogis olla :)

Igal juhul juba nädalaid tagasi käisime Cavershamis ühes loomapargis. See koht on väiksem kui Perthi loomaaed ning seal on vähem loomi, aga selle eest tohib paljusi neist ise toita ning käega puutuda. Esimest korda saime känguruid paitada ning kes ei tea, siis neil kukrulistel on uskumatult pehme kasukas seljas! Jube raske oli käsi uuesti eemale saada. Selle loomapargi kängurud on muidugi inimestega harjunud ja tulevad julgelt ligi, et süüa saada. Kõige julgemad kängurud on alles tillukesed ning ronivad lausa sülle maiust otsima. Ma isegi ei oska sõnadesse panna, kui imeline kogemus oli seal känguru karjas olla ning nende armsate loomadega suhelda.

Koaalakaru saime ka ära puudutada. Tegemist on siis kindla peale maailma kõige armsama loomaga :)

Ning vombatiga saime koos pildile. Need suured paksud Austraalia kukrulised hakkavad mulle aina enam meeldima.

Mis veel? Püütonit sai käes hoitud. Suuri sisalikke paitada. Ühe pisikese beebilooma sain täitsa sülle võtta, aga ma kahjuks isegi ei mäleta, kes ta oli. Igal juhul oli ilmselgelt mõnus päev. Ning kui inimestele tulevad esimese asjana Austraaliast mõeldes igasugu ämblikud, haid ja mürgimaod silme ette, siis jep.. Nad on siin kõik täitsa olemas, aga selle eest on siin ka kuhjaga eriti ilusaid ning armsaid loomakesi.



vombatiga


lendrebased

dingo





Ning lõpetuseks üks eriti maskuliinne tegelane:

Teisipäev, veebruar 17, 2015

Neljapäev, veebruar 05, 2015

RUN WITH THE WOLVES

Meil on nüüd koerad! Peaaegu. Mitte kauaks.

Mõni aeg tagasi läksid ühed Austraalia eestlased kodumaale puhkama ning jätsid oma kaks ilusat koerakutsikat seniks meie majja elama. Musta koera nimi on August ning kollase koera nimi on Endel. Päris tihti kaklevad nad nii jubedalt, et ma pean tuppa ära minema, sest mul on tunne et nüüd nad üksteist maha löövad. Aga siis on nad jälle nii suured sõbrad, et kohe nutt tuleb peale kui teine on silmist kadunud. Nad ei saa ilma üksteiseta üldse olla ning see on jube armas.

Üks päev tegimegi aias mõnusa olemise. Võtsime päikest, kuulasime muusikat ning mõtlesime kui mõnus elu on. Andres nägi kurja vaeva ja grillis šašlõkki, sest siin maal seda väga ei sööda, aga isu oli ju nii suur. Marinaadiga veidi tegemist oli, sest Austraalia poodides leidub ainult 5% äädikat ning päris õiget 30% äädikat leidsime vaid internetipoodidest, kus seda müüdi umbrohu tapmise eesmärgil. Õnneks sai päris kenasti hakkama ka selle lahja variandiga.

Igal juhul ongi nüüd nii, et viimaste nädalatega on minust kui läbi ja lõhki kassiinimesest veidi tolerantsem kassi- ja koerainimene saanud. Sest et noh.. koerad on täitsa okeid. 

kõik päevitavad