CAVERSHAM WILDLIFE PARK

Kuidagi on juhtunud nii, et pole enam väga siia blogisse postitusi viitsinud teha. Mitte et meil ei oleks aega või et me ei teeks mitte midagi. Aega on igal õhtul peale tööd ning käime me ka igal nädalavahetusel kuskil uues ja huvitavas kohas. Tegelikult on viimased nädalavahetused päris uskumatult sisutihedad olnud, kuid kogu see nädala sees töö tegemine ning vabal ajal ringi käimine väsitab päris korralikult ära ning ega ei olegi väga jaksu kohe siia blogisse kõike üles kirjutada. Ning ausalt öeldes ega kõike ei peagi kirjutama.


Aga ühtteist toredat on vahepeal ikka toimunud ja ma luban, et üritan nüüdsest veidi aktiivsem siin blogis olla :)

Igal juhul juba nädalaid tagasi käisime Cavershamis ühes loomapargis. See koht on väiksem kui Perthi loomaaed ning seal on vähem loomi, aga selle eest tohib paljusi neist ise toita ning käega puutuda. Esimest korda saime känguruid paitada ning kes ei tea, siis neil kukrulistel on uskumatult pehme kasukas seljas! Jube raske oli käsi uuesti eemale saada. Selle loomapargi kängurud on muidugi inimestega harjunud ja tulevad julgelt ligi, et süüa saada. Kõige julgemad kängurud on alles tillukesed ning ronivad lausa sülle maiust otsima. Ma isegi ei oska sõnadesse panna, kui imeline kogemus oli seal känguru karjas olla ning nende armsate loomadega suhelda.

Koaalakaru saime ka ära puudutada. Tegemist on siis kindla peale maailma kõige armsama loomaga :)

Ning vombatiga saime koos pildile. Need suured paksud Austraalia kukrulised hakkavad mulle aina enam meeldima.

Mis veel? Püütonit sai käes hoitud. Suuri sisalikke paitada. Ühe pisikese beebilooma sain täitsa sülle võtta, aga ma kahjuks isegi ei mäleta, kes ta oli. Igal juhul oli ilmselgelt mõnus päev. Ning kui inimestele tulevad esimese asjana Austraaliast mõeldes igasugu ämblikud, haid ja mürgimaod silme ette, siis jep.. Nad on siin kõik täitsa olemas, aga selle eest on siin ka kuhjaga eriti ilusaid ning armsaid loomakesi.

vombatiga

lendrebased

dingo

Ning lõpetuseks üks eriti maskuliinne tegelane:

FRINGE WORLD FESTIVAL

RUN WITH THE WOLVES

Meil on nüüd koerad! Peaaegu. Mitte kauaks.

Mõni aeg tagasi läksid ühed Austraalia eestlased kodumaale puhkama ning jätsid oma kaks ilusat koerakutsikat seniks meie majja elama. Musta koera nimi on August ning kollase koera nimi on Endel. Päris tihti kaklevad nad nii jubedalt, et ma pean tuppa ära minema, sest mul on tunne et nüüd nad üksteist maha löövad. Aga siis on nad jälle nii suured sõbrad, et kohe nutt tuleb peale kui teine on silmist kadunud. Nad ei saa ilma üksteiseta üldse olla ning see on jube armas.

Üks päev tegimegi aias mõnusa olemise. Võtsime päikest, kuulasime muusikat ning mõtlesime kui mõnus elu on. Andres nägi kurja vaeva ja grillis šašlõkki, sest siin maal seda väga ei sööda, aga isu oli ju nii suur. Marinaadiga veidi tegemist oli, sest Austraalia poodides leidub ainult 5% äädikat ning päris õiget 30% äädikat leidsime vaid internetipoodidest, kus seda müüdi umbrohu tapmise eesmärgil. Õnneks sai päris kenasti hakkama ka selle lahja variandiga.

Igal juhul ongi nüüd nii, et viimaste nädalatega on minust kui läbi ja lõhki kassiinimesest veidi tolerantsem kassi- ja koerainimene saanud. Sest et noh.. koerad on täitsa okeid. 

kõik päevitavad

PINK LAKES

Mu esialgne bucketlist, mis koosnes peamiselt vaid Perthi linna vaatamisväärsustest, hakkab vaikselt otsa saama ning alles on veel vaid üksikud kohad, kuhu ma siin kindlasti minna tahan. Selle eest laieneb pidevalt mu list kohtadest, mida ma üle Austraalia näha tahan. Enam ei olegi ainsaks kohaks see suur punane kivi keset kõrbe. Siin on ikka teisi kohti ka. Päriselt. Näiteks need ilusad roosad järved. Neid on siin kohe päris mitmeid ja ma olen üpris kindel, et vähemalt üks neist jääb ka meile tee peale ette.

HOPMAN CUP 2015

Laupäevahommikused vettehüpped

Ma pole kunagi väga suur tennisefänn olnud. Või no kui aus olla.. Ma pole mitte kunagi ühegi spordiala fänn olnud, aga tennis hakkas mulle umbes samas ajal meeldima kui mu poiss-sõber :D Tennist on täitsa tore jälgida. Ja veel toredam on seda ise mängida. Sellel laupäeval läksimegi Hopman Cupi finaali vaatama, kus omavahel mängisid USA ja Poola. USAd esindasid Serena Williams ning John Isner ja Poolat Agnieszka Radwanska ning Jerzy Janowicz. Poola võitis! Ning no päris ausalt.. See oli ikka üllatavalt meeldiv pea 7-tunnine meelelahutus.

THE HOTTEST DAY OF MY LIFE

Kuna me otsustasime siia siiski veidi kauemaks jääda kui üheks aastaks, siis ongi vahepeal jälle väike töövahetus toimunud ning selja taga on esimene farminädal.

Algus oli ikka päris konkreetne, sest

meie esimene farmipäev sattus olema ka kõige kuumem päev meie elus. 

Linnas oli umbes 44 kraadi sooja ning seal farmis näitas 45,5 kraadi ära. Eks sa ürita nüüd sellise kuumusega asjalik ja tragi uus tööline olla. Kogu aeg oli mõtteis, millal saaks vaid koju külma dušši alla minna. Vahepeal nägime kahte suurt huntsman ämblikut ka. Need on ühed suurimad ämblikud siin Austraalias, neil on imelikud kõverad jalad ja üldse näevad nad suht kõõrakad välja. Ei tea kas kuumusest või millest, aga üpris ükskõikseks jätsid need tegelased meid. Lõpuks koju jõudes käisime napilt pesus ära, kui siin kandis otsustas elekter üles öelda - ei pidanud vist kuumusele vastu. Valgusfoorid ei töödanud. Süüa ei saanud teha. Ventilaatorid ei läinud käima. Läpparil sai aku tühjaks. Tähendab.. Ei jäänud muud üle kui pidi randa ära minema.

Igal juhul see oli esimene päev.

Ülejäänud nädalal oli 30-36 kraadi sooja, mis oli ikka väga mõnus võrreldes selle esimese 45 kraadilise päevaga. Nii et ega vist enam hullemaks minna ei saa :)

MEANWHILE

Häid jõule

ja head uut aastat! ♡  

Minul näiteks nii ebatraditsioonilisi jõule ega aastavahetust ei olegi enne olnud kui nüüd. 

Jõuludel ei teinud ahjupraadi ega käinud surnuaias jalutamas, vaid grillisime tagahoovis ning hiljem läksime randa ujuma, sest jube palav oli. 

Ja aastavahetusel ei näinud mina näiteks mitte ühtegi raketti. Ilutulestik muidugi oli, aga siin Perthis ei ole see nii hull teema ning pigem hoitakse oma ilutulestikud ja šampanjad Austraaliapäevaks, mis on 26. jaanuaril. 

Aga äärmiselt tore on siin ikka olnud.

Ja veel toredam on ees :)