state of..: UUS-MEREMAA #1

Nii.. Kalendrit vaadates tuleb välja, et oleme juba üle nädala tagasi Austraalias, kuigi tunne on küll selline nagu oleks alles eile Uus-Meremaal olnud. Pettumust see koht ei valmistanud. Ilm oli nii mõnus. Mitte niiske ja rõvedalt palav nagu Austraalias, vaid täpselt selline nagu kõige mõnusamad Eesti suved. Loodusega on nii, et selles riigis on absoluutselt kõik olemas: kõrged lumised mäed, vulkaanid, maa-alused koopad, jõed, kosed, kuristikud, liivarannad, vihmametsad, kaunid aasad, geisrid, kuumaveeallikad jne jne jne. Lühikesest reisiajast hoolimata suutsime oma seikluse väga optimaalselt ära planeerida ning nägime peaaegu kõike mida tahtsime. Samas jäi piisavalt palju veel avastamata, nii et kui kunagi tulevikus peaks uuesti võimalus avanema võiks vabalt uuesti Uus-Meremaale tagasi minna.

Aga okei. Meie reis algas Aucklandist, mis on Uus-Meremaa kõige suurem linn ning kus elab umbes 1 450 000 inimest. Sinna jõudes saime kätte oma rendiauto ning pärast linna avastamist algas reis põhja poole. Päeva jooksul nägime muuhulgas maailmakuulsat puu otsa ehitatud restorani ja käisime 90 Mile Beachil, mis on tuntud oma ilusa 151 km pikkusee liivaranna poolest. Andres käis seal ka ujumas, sest Uus-Meremaal on ju ilmtingimata vaja ujumas ära käia. Samuti nägime maailma kõige vanemat kauri puud (Kauri on selle puuliigi maoorikeelne nimi ning üldiselt ongi Uus-Meremaal pea kõik kohanimed maoori keeles) ning samuti peatusime Bay of Islandsil, mis oli esimeseks kohaks Uus-Meremaal, mille eurooplased ära asustasid.

Järgmist päeva alustasime Waitomo koobastes, kus kottpimedates maa-alustes orgudes elavad tuhanded imekaunilt helendavad ussikesed. Sellest kaunist vaatepildist aga kahjuks fotosid teha ei tohtinud. Jätkasime päeva külastades Hobbitoni ehk siis kohta, kus filmiti osaliselt Kääbiku (ja Sõrmuste Isanda) filmid. See koht oli lihtsalt üks hästi suur positiivne üllatus. Esiteks oli neid kääbiku urge seal palju rohkem kui arvasime ning terve see paik oli hästi läbimõeldud imepisikesi detaile täis. Väga oleks tahtnud iga uru ees seisma jääda ja mõtiskleda, kes seal elada võiks, kuid kahjuks jäi aega napiks. Igal juhul väga muinasjutuline kogemus ning arvan, et Kääbikuküla meeldiks ka neile inimestele, kellele tegelikult Kääbiku filmid huvi ei paku.

Järgmisel hommikul sõitsime Rotorua nimelisse linna, mis on tuntud oma geisrite ning kuumaaveeallikate poolest. Hommikut alustasime zip-line'imisega ehk siis läksime ühte kaunisse ürgmetsa ning sõitsime köiega natukene puude vahel ja kohal. Esimese sõidu ajal keskendusin mina vähemalt sellele, et kenasti otseks jääda ning mitte oma sõrmi trossi vahele toppida, kuid pärast seda oli päris mõnus seal puude kohal lennata ning imeilusaid sõnajalapuid pealtpoolt näha. Lõbus.

Õhtul oli plaan mõni (tasuta) kuumaaveeallikas leida, sealt korra läbi hüpata ning autoga edasi kämpimiskohta sõita. Kui me lõpuks aga ühe leidsime ning sinna vette jõudsime sai kiiresti selgeks, et täna ei liigu me enam kuskile. Ligunesime seal vähemalt kolm tundi, kuni väljas pimedaks läks. Magasime sealsamas autos ning järgmisel hommikul ärkasime ekstra vara, et enne edasi liikumist uuesti veest läbi hüpata. See koht oli Uus-Meremaal üks meie lemmikumaid ning jube raske oli sealt lahkuda.

Ma ei suuda uskuda, et juba nii palju kirjutanud olen. Mul oli tegelikult plaan ainult pilte üles panna. Siit nad tulevad: