KINO

Üks asi, mis mulle paljudest Austraalia blogidest silma torkas ja mida ma ise juba enne siia tulekut pelgasin oli rutiin. See ei pruugi muidugi ilmtingimata negatiivne olla. Rutiinil on ka oma hea külg - ta loob kindlustunnet ja on turvaline. Kuid mulle tundub, et rutiini laskudes kaob aeg alati poole kiiremini ning see on miski, mida ma siin Austraalias olles küll kaotada ei taha. Kuid siiski, pärast seda kui täiskohaga töö on leitud, ei ole enam puht füüsiliselt jaksu peale tööd kuhugile sõita või midagi avastama minna. Pärast tööd tahaks lihtsalt ruttu ruttu midagi süüa, pesemas käia ja pehmesse voodisse puhkama heita. .. et siis järgmine päev otsast peale alata.

See laupäev oligi jälle üks sedasorti õhtu, kus mul oli kange tahtmine midagi ikka teha, kuid samas ma olin just äsja töölt tulnud ja järgmine hommik oli ka pikk tööpäev ees. Seega läksime kõige kergeme vastupanu teed ja kinno. Tegelikult oleme me juba siin elatud pooleteise kuu jooksul kaks korda kinos käinud ja kui rahast kahju ei hakkaks, siis käiks vist isegi tihedamini. Mis teha, meile nii meeldivad need suured ekraanid, mugavad toolid ja pehmed põrandakatted.

Kino üldjoontes millegi poolest Eesti kinodest ei erine. Pilet on küll poole kallim ja kui vinguda, siis veidi imelik on, et kohapeal kinopiletit ostes ei saa endale ise kohti valida. Saab küll öelda, et sooviks kuskile enam-vähem keskele istuda, aga.. kes ei tahaks keskel istuda? Ja siis tulebki kinosaali minna sellises õndsas uudishimus, et huvitav kuhu meid siis tegelikult istuma pandi. Vähemalt eVent Cinemas on nii. Kuid kah asi. Kvaliteet on väga hea nagu Viimsi kinos ning üleeile nägin ma üldse oma elu kõige suurema ekraani pealt filmi.  

Filmid, mida me seni vaadanud oleme on olnud väga head. Kumbki ei ole olnud tegelikult selline peab-kinos-nägema-film, sest kummaski ei ole uhkeid eriefekte, mis võibolla kodus läppari ekraanilt kaduma võiksid minna. Esiteks läksime vaatama Uus-Meremaa filmi What We Do in the Shadows. Andrese tungival soovil, kuna üks ta lemmikuid koomikuid pidi seal mängima. Tegelikult ta lihtsalt ostis piletid ära ja siis seletas mulle, et tegemist on komöödiafilmiga, mille peategelasteks on neli erinevast ajastust vampiiri, kes kõik elavad tänapäeval rõõmsalt koos ühe katuse all. Noh.. jah.. Ei kõla just väga hästi, ega? (Andrese) Õnneks oli tegemist väga humoorika teosega. Kes ei usu siis hinne on IMDB-s 8,1 ning kuna ma kahtlen, et seda Eesti kinodes lastakse, siis soovitan kindlasti läbi interneti selle filmiga lähemalt tutvust teha.

Nüüd see laupäev vaatasime David Fincheri Gone Girli. Eesti kinodes jookseb see Kadunud nime all ja tegemist on väga, väga, väga hea filmiga! Ilmselgelt. Näitlejad mängivad kohati hirmutavalt hästi, Trent Reznori ja Atticus Rossi soundtrack sobis sinna perfektselt ning film oli tõesti põnev kogu oma kaks ja pool tundi. Hiljem muljetasime veel tükk aega Andresega sellest filmist ja ilmselt see hea kinokogemus ongi põhjuseks, miks ma seda postitust siia üldse kirjutan. Igal juhul soovitan soojalt kõigile. Eriti neile, kes abielluda plaanivad :)

Hiljem kinost välja tulles oli kottpime ja tähed särasid taevas. Kuu oli peaaegu seniidis pea kohal. Nii imelik.