VALMIS

Kõik asjad on ilusasti paika loksunud ja nüüd saab rahulikult jälle siia kirjutama hakata. Igal juhul ma julgen öelda, et me oleme Andresega end nüüd päris kenasti siin uues linnas sisse seadnud. Esialgu oli ikka natukene võõras uues kohas olla ning Perth jääb alati meile kõige armsamaks Austraalia linnaks, kuid kokkuvõttes meile siin Brisbane'is täitsa meeldib.

Vahepeal on nii palju muutunud, et enam me ei elagi India perega koos, vaid täitsa omaette. Tagantjärele möeldes oli see ikka päris positiivne kogemus elada inimestega, kes on niivõrd erinevast kultuurist pärit. Alustuseks me nägime ränka vaeva, et oma India majakaaslaste nimesid selgeks saada. Otseloomulikult tutvustasid nad ennast meile kohe esimesel päeval, kuid nõnda võõrad nimed ju ei jää kohe meelde. Pärast seda sai veel mõned korrad nimed üle küsitud, kuid no ikka läks meelest ära.. Ning pärast seda oli juba piinlik uuesti küsida inimese nime, kellega sa pea nädal aega koos  oled elanud :D Igal juhul nüüd ma tean öelda, et mehe nimi oli Arvinder, naise Ijoti ning tütre nimi Sukhman. Kusjuures mehe nime me saimegi alles umbes nädal enne oma lahkumist teada.. Aga parem hilja, kui mitte kunagi, eks ole :)

Igasugu naljakaid möödarääkimisi esines ka, kuna inglise keel ei olnud ju tegelikult meile kellelegi esimeseks keeleks. Nii näiteks ostsime me Sukhmanile tema kaheaastaseks saamise puhul uhke kingi ning alles sünnipäevapeol, kui tort lauda toodi ja sellel põles number kahe asemel hoopis number üks, saime aru, et olime vanuse ja kingiga natuke puusse pannud. Eelnevalt olid sünnipäevalapse vanemad meile veidi vigases inglise keeles kogemata vale numbri öelnud ja ega meil ka Andresega õrna aimu polnud, millesed need ühe- või kaheaastased lapsed välja näevad.

Nüüd siis aga leidsime päris oma pesa ning mul ei jätku sõnu, kui õnnelikud me siin oleme! Esiteks vedas meil korteriga meeletult. Hind on väga taskukohane, asukoht on super ning siin korteris on absoluutselt kõik vajaminev sees olemas alustades mööblist kuni pottide-pannideni välja ning alumisel korrusel on isegi bassein. AGA, mida ma kõige enam armastan on see, et meil on mõnus rõdu, kust avaneb täiesti imeline vaade Brisbane'i linnale! Kardinad on meil kogu aeg eest lahti ning ilus linnavaade on esimene asi, mida me ärgates näeme ning viimane, kui magama läheme. Väga zen :)

Tööl käime me hetkel mõlemad graafiku alusel, seega mõnikord meil joppab ja meil on koos vabad päevad, kuid üldiselt me mingeid erilisi plaane teha ei saa. Ma pean ka mainima, et minu töökoht asub suht kesklinnas, ning sinna saamiseks sõidan ma praamiga üle jõe. Iga poole tunni tagant sõidab tasuta praam, nii et mul ei lähe sentigi tööl käisime peale (mis on hea, sest ühistransport on siin maal meeletult kallis!). Lisaks sellele on praamiga sõitmine ikka väga mõnus vaheldus bussidele ja rongidele, nii et ma olen jällegi väga rahul.

Mis veel? Järgmisel nädalavahetusel sõidame kaheks päevaks Andresega Newcastle'sse, mis on linn Sydney lähedal. Põhjuseks Dylan Morani kontsert, millest mõtlemine toob mulle juba liblikad kõhtu :) Eestis olles suutsime kolm korda ta kontserdipiletid maha magada, aga näe lõpuks siin Austraalias saime hakkama.

Ma luban, et lähiajal klõpsutan kaameraga veidi rohkem pilte linnast ja meie vaatest ka.

Seniks olge mõnusad! ♡

KUIDAS ME PÄIKESELOOJANGU PÄIKESETÕUSU VASTU ÄRA VAHETASIME

Meil oli juba Eestis olles teada, et Austraaliasse tulles elame me umbes pool aastat ühes linnas ning ülejäänud pool aastat mõnes teises linnas. Samuti teadsime, et teekond ühest linnast teise tuleb kindlasti ette võtta autoga, sest ainult nii on ju kõige parem Austraaliat avastada ning idee ühest pikast roadtripist tundus ka igati ahvatlev.

Pärast seitset kuud Perthis otsustasimegi, et uueks sihtkohaks saab Brisbane. Me teadsime kogu aeg, et tegemist on igavesti pika vahemaaga, aga mida aeg edasi, seda rohkem me hakkasime mõistma, kui üüratult suur Austraalia ikkagi on. Mõned näitlikustavad pildid:

Meie enda teekond oli täpselt 4533 km pikk ning kokku võttis see meil aega seitse päeva. Esmalt oli plaanis Adelaidest, Melbournist ning Sidneyst ka läbi sõita, kuid see oleks tähendanud veel rohkem öid autos magamist ning autos magamine oli külm! Seega jätsime need linnad mõneks teiseks korraks ja sõitsime otse Brisbane'i.

Üks põhilisi asju, mida meile enne selle sõidu algust soovitati oli see, et me kindlasti ära planeeriksime, kui palju kilomeetreid iga päev läbi sõidame ning millistes linnades me ööbime. Endine töökaaslane isegi soovitas signaalraketi kaasa osta, kui midagi peaks keset kõrbe juhtuma. Meil Andresega juhtus aga nii, et jõudsime alles üks õhtu enne pika sõidu algust Bali reisilt tagasi ning kuigi meil oli plaan Balil seda teekonna asja uurida, siis tegelikkuses oli meil seal palju tähtsamaid asju teha (basseini ääres magada, ahvidega tõtt vaadata jne). Seega meie küll enne sõitu ei planeerinud täpselt, kui palju me iga päev sõidame ning mis kohtades me ööbime.

Muidugi täiesti ilma ettevalmistusteta me sõitma ei hakanud. Eelnevalt olime autosse veekeetja, akulaadija ja tekid ostnud ning õhtu enne teekonna alustamist käisime poes ning ostsime süüa ka. Igal hommikul vaatasime kaardi pealt välja, mis linna me umbes täna jõuame ning kui jõudsime sinna varem, siis sõitsime lihtsalt edasi. Sõitmist alustasime umbes kell pool 7 hommikul ning lõpetasime kell 5 õhtul. Enne ning pärast neid aegu hüppavad igal pool kängurud ringi ning kui sa just mõnele neist otsa ei taha sõita, siis ei tasu kindlasti muul ajal autorooli istuda.

Tee peale jäi ka päris mitmeid vaatamisväärsusi. Esimene oli Wave Rock ehk hiigelsuur lainekujuline kivi. Samuti jäi meile tee peale meeletult pikk pankrannik, mis oli miljoneid aastaid tagasi Antarktikaga ühendatud. Saime ka sõita mööda Austraalia kõige pikimat 146 km pikkust sirget. See ei olnud tegelikult mingi eriline elamus, sest enamus Austraalia teid ongi ühed väga pikad sirged. Lõpuks jõudsime minu kauaoodatud Roosa järveni, aga otseloomulikult tuli välja, et sellel aastaajal ta ei olegi roosa, vaid hoopis kokku kuivanud ning kõige tavalisemat järve värvi.

Aga kõige rohkem meeldisid mulle need vaatamisväärsused, mida me oodata ei osanud. Mu lemmik oli sõit läbi Broken Hilli mäeaheliku, sest korraga ei olnud me enam Austraalias vaid hoopis Šotimaal. Ning ma loodan, et ma ei unusta mitte kunagi seda pilti, kui me ühel õhtul juba vaikselt magama hakkasime sättima, sest kell oli ikkagi juba.. pool kaheksa õhtul. Ma läksin autost välja, et hambaid pesta ning pidin peaaegu pikali kukkuma hirmust ning imestusest, sest mu pea kohal oli mu elu kõige eredam linnutee. Ma pole kunagi enne nii palju ja nii säravaid tähti näinud. See oli nii ilus.

 

Brisbane'i jõudes sirvisime gumtrees korterite kuulutusi ning leidsimegi endale toa ühes majas, kus elab veel üks noor India pere. Neil on igavesti nunnu väike 2-aastane tütar Sukman, kelle meelest me Andresega vist väga huvitavad välja näeme, sest ta kogu aeg jälitab meid ning mõnikord ma kuulen kuidas ta meie toa ukse taga nutab... Ühel päeval sadas siin väga kõvasti ning kui me õhtul hakkasime Andresega poodi süüa minema ostma, siis meie uued majakaaslased pakkusid välja, et me pigem nende toitu sööks, kui et sellise jubeda ilmaga poodi hakkaksime minema. Me otsustasime ikkagi poodi minna, aga nii lahke pakkumine :)

Kokkuvõttes ei olnud tee Perthist Brisbane'i üldsegi nii igav ja masendav kui me arvasime. Pea iga paarisaja kilomeetri tagant on mõni bensukas, kohvik ja kämping ning kui sul on hea GPS ning sa hämaras ega pimedas ei sõida, siis läheb kõik hästi ning tegemist on igati laheda kogemusega. Eriti kui sa sõidad läbi juhuslike Austraalia linnade, kust sul avaneb selline vaade:

MEENUTUSED PUHKUSEST

Balil olles me väga pilte ei viitsinud teha, sest esiteks me nägime oma kaameraga ikka eriti ehedad turistid välja ning teiseks ei olnud väga tahtmist selle meeletu palavusega fotokat näppida. Õnneks midagi sai ikka tehtud ja ma ikka ühe viimase postituse pean sellest imelisest kohast tegema.

Ma olin enne ka lugenud, et Balil on kunst väga kõrgelt arenenud ja nüüd ma võin omaltpoolt kinnitada, et Internetil oli õigus. Ringi jalutades võis igal pool näha täiesti imelisi maale, skulptuure ning puunikerdusi. Ning selliseid kujukesi (mida tahaks kangesti muuseumi toppida) oli pea igal tänavanurgal:

Nagu ma juba mainisin, siis ühel päeval otsustasime rolleri laenutada ning ahvide metsa sõita. Mõnusast rahulikust rollerisõidust oli asi kaugel ning tegelikult oli see ikka väga jackass kogemus. Kohalikud müügimehed tulevad ja sõidavad sulle rolleriga kõrvale ning hakkavad sulle asju müüma samal ajal kui sa ise üritad seda lärmakat liiklust mõista ning oma telefoni navi abil orienteeruda. Kusagil oli kirjas, et Bali liiklust võiks nimetada 'kontrollitud kaoseks' ning täpselt nii ongi. Mingil imelikul kombel ei näinud me terve reisi ajal mitte ühtegi mõlkis autot ning meie enda rollerisõit läks samuti täiesti edukalt.

Tempel keset vihmametsa

mina keset vihmametsa

 

Balil elavad ka need kuulsad kiisud ehk palmtsiibetkassid. Neile meeldib kohvimarju nosida, aga selles olevaid kohviubasid ei suuda nad ära seedida. Kohvigurmaanide meelest annab see protsess kohvile eriti hea maitse juurde ning nii tehaksegi selle tegelase väljaheidetest ühte maailma kõige kallimat kohvi, nämm.

Veetempel Tanah Lot

Ahvide metsas läks muidu hästi. Ainult üks marakratt tuli Andrest näksima ning pani meie piletitega jooksu.

BALI KIRJU NÄGU

KUI MA ALGUSES AUSTRAALIASSE tulin, siis ei saanud ma üldse aru, miks peaksid austraallased kuskile puhkama sõitma. Nagu.. No kuhu sul minna on? Kuhu, kui su oma kodumaal on enamus ajast soe ilm ning ümberringi imeilusad rannad.
Aga minnakse ikka. Austraallaste suureks lemmikuks on Indoneesia saarestikus asuv Bali saar, kus on samuti soe ilm ning imeline loodus ning mis asub lennukiga minnes vaid paari tunni kaugusel. Ning mis muidugi kõige tähtsam - seal on kõik kõvasti odavam.

SUURES PLAANIS SAAB INIMESI jaotada kaheks. On neid, kes käivad Balil pea iga aasta ning armastavad seda kohta. Ning siis on neid, kes teevad selle koha maha, öeldes, et siin ei ole mitte midagi teha ega näha ning kõik kohad on turiste täis. Umbes nagu eestlastele Türgi või Egiptus. Meie ausalt öeldes ei ole siin Balil just kõige aktiivsemad olnud, vaid tulimegi peamiselt siia basseini äärde laisklema. Aga see ei tähenda, et siin midagi näha ei oleks. Kui kunagi peaks veidi rohkem aega ning raha olema, siis tuleks hea meelega siia tagasi, roniks vulkaani otsa päikesetõusu vaatama ning teeks ikka tervele Balile ringi peale.

ELU SIIN BALIL ON ilmselgelt teistsugune kui meil Eestis või Austraalias. Näiteks on Balil keelatud avalikes kohtades suitsetada ning narkootikumidesse suhtutakse meeletult karmilt. Vähemalt seadus on selline. Siia jõudes aga nägime, et suitsetakase suht igal pool, isegi mõndades siseruumides ning narkootikumide müümine toimub siin käsikäes taksode ning massaaži pakkumisega - ikka kõval häälel ja avalikult. Bali on muidu väga kiirelt arenenud koht ning siin on palju väga uhkeid ning puhtaid hooneid ja asutusi, kuid kuna siin on alati nii ilusad ilmad siis paljudes kohtades pole isegi aknaklaase ega korralikke uksi ees. Nii siis võibki vabalt juhtuda, et lähed ühte populaarsemasse Bali söögikohta einestama ning näed kuidas üks pirakas rott üle su laua jookseb, yummy. 

KUIGI TERVES INDONEESIAS ON valdavaks usuks islam, siis Bali on üks väheseid saari, kus hoopis hinduism on kõige populaarsem. Usuõpetus on juba varakult lastel õppekavas ning kohalike religioossust on siin igal sammul tunda. Hommikuti on kombeks oma kodu/poe ukse ette pisike lootsik panna, kus sees on põlevad viirukid ning erinevad annid jumalatele nagu nt küpsised, riis, raha, suitsud jne. Ning seda tõepoolest tehakse igal hommikul. Isegi kaubanduskeskustes, ilusalongides ja hotellides on seina peal pisikesed altarid, kus viirukeid põletatakse ning kokku peaks siin pisikesel Bali saarel üle 20 000 templi asuma.  

HOMME AGA LAENUTAME 40 000 ruupia ehk 2,9 euro eest terveks päevaks rolleri ning läheme Ubudisse ahve vaatama, jei!

 

Budistlikus templis. Budiste ise on Balil ainult alla 1%.

FROM BALI WITH LOVE

Me oleme Balil, elus ja terved.

Ma isegi oska siia midagi kirjutada ega tea kust alustada. Viimased nädalad on olnud tegelikult üpris kaootilised - meil ei ole enam tööd, meil ei ole enam kodu ka. Nüüd me oleme Indoneesias, mis on täielikult teistsugune koht ning nädala pärast oleme me jälle tagasi Austraalias ning meid ootab ees umbes 4000 km pikkune autosõit. Pärast seda oleme me jube uues linnas koos uute inimestega ning kõik algab jälle otsast peale. Ainult et kõik on hoopis teistsugune.

Lähipäevil ma kirjutan siia Balist ikka veidi rohkem ka. Seniks vaid nii palju, et tegemist on ikka väga kirju kohaga ning me oleme Andresega äärmiselt õnnelikud, et me otsustasime siia tulla :)

ROTTNEST ISLAND

Teisipäeval käisime Rottnest Islandil, mis on saar otse Perthi linna kõrval. Seal saarel ei ole autosid, ainult mõned üksikud suured turistibussid ning enamus inimesi lasevad seal jalgratastega ringi. Meie laenutasime ka - tandem ratta - ning tegime sellega tervele saarele ringi peale, mis oli kokku umbes 22 km. Kusjuures saar oli ikka päris künklik ning ilm tuuline, nii et päris korralik trennipäev sai sellest.

Rottnesti saar sai muidu nime selle järgi, et kunagi üks hollandi kapten arvas nägevat seal väga palju suuri rotte ringi jooksmas. Tegelikult need ei olnud rotid, vaid quokkad. Pisikesed kukrulised, keda teatakse veel ka kui maailma kõige õnnelikumaid loomi. Neid quokkasid oli tõesti terve saar täis ning kui me lõpuks oma uhke sõiduki kinni pidasime ja mõnest neist pilti tahtsime teha, tuli välja, et tegemist on väga julgete loomakestega, kes meile lausa sülle pugesid. Maailma kõige õnnelikumate loomade tiitli kandsid nad ka auga välja, sest nägu oli neil küll kogu aeg naerul :)

BUCKETLIST: PERTH

Eile käisime Rottnest Islandil, mis oli super lahe kogemus, kuid natukene kurb ka, sest tegemist oli viimase kohaga Perthis, kuhu me minna tahtsime. Nüüd ongi kõik kohad käidud ning vaikselt juba söömegi kappi tühjaks ning peame plaani, mida Balile kaasa pakkida. 

Eks vahepeal oli veel mõningaid kohti, kuhu tahtsime minna ja käisime ka, kuid mida siia jõudes veel ei osanud üles märkida (nt Fremantle). Igal juhul esialgne Perthi 'to-do list' nägi välja selline:


1. (Otseloomulikult) Loomaaed ✔

2. Pingviinisaar ✔

3. Botaanikaaed ✔

4. Sir James Michell Park ✔

5. Swan River kruiis ✔

6. AQWA ✔

7. (Kauaoodatud) Dagö kontsert ✔

8. Kings Park (mis tegelikult ongi botaanikaaed) ✔

9. Caversham Wildlife Park ✔

10. Rottnest Island (varsti teen sellest kohast ka postituse) ✔

11. Rand (Andrese lisatud tähtis vaatamisväärsus) ✔✔✔

12. The Bell Tower ✔

13. Vaalavaatlus ✔

14. Crown Casino (terves Lääne-Austraalias on ainult üks kasiino, seega ilmselgelt tuli sinna minna) ✔

15. The Pinnacles ja liivatüünid ✔



Ja ongi kõik. Järgmise postituseni!