VALMIS

Kõik asjad on ilusasti paika loksunud ja nüüd saab rahulikult jälle siia kirjutama hakata. Igal juhul ma julgen öelda, et me oleme Andresega end nüüd päris kenasti siin uues linnas sisse seadnud. Esialgu oli ikka natukene võõras uues kohas olla ning Perth jääb alati meile kõige armsamaks Austraalia linnaks, kuid kokkuvõttes meile siin Brisbane'is täitsa meeldib.

Vahepeal on nii palju muutunud, et enam me ei elagi India perega koos, vaid täitsa omaette. Tagantjärele möeldes oli see ikka päris positiivne kogemus elada inimestega, kes on niivõrd erinevast kultuurist pärit. Alustuseks me nägime ränka vaeva, et oma India majakaaslaste nimesid selgeks saada. Otseloomulikult tutvustasid nad ennast meile kohe esimesel päeval, kuid nõnda võõrad nimed ju ei jää kohe meelde. Pärast seda sai veel mõned korrad nimed üle küsitud, kuid no ikka läks meelest ära.. Ning pärast seda oli juba piinlik uuesti küsida inimese nime, kellega sa pea nädal aega koos  oled elanud :D Igal juhul nüüd ma tean öelda, et mehe nimi oli Arvinder, naise Ijoti ning tütre nimi Sukhman. Kusjuures mehe nime me saimegi alles umbes nädal enne oma lahkumist teada.. Aga parem hilja, kui mitte kunagi, eks ole :)

Igasugu naljakaid möödarääkimisi esines ka, kuna inglise keel ei olnud ju tegelikult meile kellelegi esimeseks keeleks. Nii näiteks ostsime me Sukhmanile tema kaheaastaseks saamise puhul uhke kingi ning alles sünnipäevapeol, kui tort lauda toodi ja sellel põles number kahe asemel hoopis number üks, saime aru, et olime vanuse ja kingiga natuke puusse pannud. Eelnevalt olid sünnipäevalapse vanemad meile veidi vigases inglise keeles kogemata vale numbri öelnud ja ega meil ka Andresega õrna aimu polnud, millesed need ühe- või kaheaastased lapsed välja näevad.

Nüüd siis aga leidsime päris oma pesa ning mul ei jätku sõnu, kui õnnelikud me siin oleme! Esiteks vedas meil korteriga meeletult. Hind on väga taskukohane, asukoht on super ning siin korteris on absoluutselt kõik vajaminev sees olemas alustades mööblist kuni pottide-pannideni välja ning alumisel korrusel on isegi bassein. AGA, mida ma kõige enam armastan on see, et meil on mõnus rõdu, kust avaneb täiesti imeline vaade Brisbane'i linnale! Kardinad on meil kogu aeg eest lahti ning ilus linnavaade on esimene asi, mida me ärgates näeme ning viimane, kui magama läheme. Väga zen :)

Tööl käime me hetkel mõlemad graafiku alusel, seega mõnikord meil joppab ja meil on koos vabad päevad, kuid üldiselt me mingeid erilisi plaane teha ei saa. Ma pean ka mainima, et minu töökoht asub suht kesklinnas, ning sinna saamiseks sõidan ma praamiga üle jõe. Iga poole tunni tagant sõidab tasuta praam, nii et mul ei lähe sentigi tööl käisime peale (mis on hea, sest ühistransport on siin maal meeletult kallis!). Lisaks sellele on praamiga sõitmine ikka väga mõnus vaheldus bussidele ja rongidele, nii et ma olen jällegi väga rahul.

Mis veel? Järgmisel nädalavahetusel sõidame kaheks päevaks Andresega Newcastle'sse, mis on linn Sydney lähedal. Põhjuseks Dylan Morani kontsert, millest mõtlemine toob mulle juba liblikad kõhtu :) Eestis olles suutsime kolm korda ta kontserdipiletid maha magada, aga näe lõpuks siin Austraalias saime hakkama.

Ma luban, et lähiajal klõpsutan kaameraga veidi rohkem pilte linnast ja meie vaatest ka.

Seniks olge mõnusad! ♡

KUIDAS ME PÄIKESELOOJANGU PÄIKESETÕUSU VASTU ÄRA VAHETASIME

Meil oli juba Eestis olles teada, et Austraaliasse tulles elame me umbes pool aastat ühes linnas ning ülejäänud pool aastat mõnes teises linnas. Samuti teadsime, et teekond ühest linnast teise tuleb kindlasti ette võtta autoga, sest ainult nii on ju kõige parem Austraaliat avastada ning idee ühest pikast roadtripist tundus ka igati ahvatlev.

Pärast seitset kuud Perthis otsustasimegi, et uueks sihtkohaks saab Brisbane. Me teadsime kogu aeg, et tegemist on igavesti pika vahemaaga, aga mida aeg edasi, seda rohkem me hakkasime mõistma, kui üüratult suur Austraalia ikkagi on. Mõned näitlikustavad pildid:

Meie enda teekond oli täpselt 4533 km pikk ning kokku võttis see meil aega seitse päeva. Esmalt oli plaanis Adelaidest, Melbournist ning Sidneyst ka läbi sõita, kuid see oleks tähendanud veel rohkem öid autos magamist ning autos magamine oli külm! Seega jätsime need linnad mõneks teiseks korraks ja sõitsime otse Brisbane'i.

Üks põhilisi asju, mida meile enne selle sõidu algust soovitati oli see, et me kindlasti ära planeeriksime, kui palju kilomeetreid iga päev läbi sõidame ning millistes linnades me ööbime. Endine töökaaslane isegi soovitas signaalraketi kaasa osta, kui midagi peaks keset kõrbe juhtuma. Meil Andresega juhtus aga nii, et jõudsime alles üks õhtu enne pika sõidu algust Bali reisilt tagasi ning kuigi meil oli plaan Balil seda teekonna asja uurida, siis tegelikkuses oli meil seal palju tähtsamaid asju teha (basseini ääres magada, ahvidega tõtt vaadata jne). Seega meie küll enne sõitu ei planeerinud täpselt, kui palju me iga päev sõidame ning mis kohtades me ööbime.

Muidugi täiesti ilma ettevalmistusteta me sõitma ei hakanud. Eelnevalt olime autosse veekeetja, akulaadija ja tekid ostnud ning õhtu enne teekonna alustamist käisime poes ning ostsime süüa ka. Igal hommikul vaatasime kaardi pealt välja, mis linna me umbes täna jõuame ning kui jõudsime sinna varem, siis sõitsime lihtsalt edasi. Sõitmist alustasime umbes kell pool 7 hommikul ning lõpetasime kell 5 õhtul. Enne ning pärast neid aegu hüppavad igal pool kängurud ringi ning kui sa just mõnele neist otsa ei taha sõita, siis ei tasu kindlasti muul ajal autorooli istuda.

Tee peale jäi ka päris mitmeid vaatamisväärsusi. Esimene oli Wave Rock ehk hiigelsuur lainekujuline kivi. Samuti jäi meile tee peale meeletult pikk pankrannik, mis oli miljoneid aastaid tagasi Antarktikaga ühendatud. Saime ka sõita mööda Austraalia kõige pikimat 146 km pikkust sirget. See ei olnud tegelikult mingi eriline elamus, sest enamus Austraalia teid ongi ühed väga pikad sirged. Lõpuks jõudsime minu kauaoodatud Roosa järveni, aga otseloomulikult tuli välja, et sellel aastaajal ta ei olegi roosa, vaid hoopis kokku kuivanud ning kõige tavalisemat järve värvi.

Aga kõige rohkem meeldisid mulle need vaatamisväärsused, mida me oodata ei osanud. Mu lemmik oli sõit läbi Broken Hilli mäeaheliku, sest korraga ei olnud me enam Austraalias vaid hoopis Šotimaal. Ning ma loodan, et ma ei unusta mitte kunagi seda pilti, kui me ühel õhtul juba vaikselt magama hakkasime sättima, sest kell oli ikkagi juba.. pool kaheksa õhtul. Ma läksin autost välja, et hambaid pesta ning pidin peaaegu pikali kukkuma hirmust ning imestusest, sest mu pea kohal oli mu elu kõige eredam linnutee. Ma pole kunagi enne nii palju ja nii säravaid tähti näinud. See oli nii ilus.

 

Brisbane'i jõudes sirvisime gumtrees korterite kuulutusi ning leidsimegi endale toa ühes majas, kus elab veel üks noor India pere. Neil on igavesti nunnu väike 2-aastane tütar Sukman, kelle meelest me Andresega vist väga huvitavad välja näeme, sest ta kogu aeg jälitab meid ning mõnikord ma kuulen kuidas ta meie toa ukse taga nutab... Ühel päeval sadas siin väga kõvasti ning kui me õhtul hakkasime Andresega poodi süüa minema ostma, siis meie uued majakaaslased pakkusid välja, et me pigem nende toitu sööks, kui et sellise jubeda ilmaga poodi hakkaksime minema. Me otsustasime ikkagi poodi minna, aga nii lahke pakkumine :)

Kokkuvõttes ei olnud tee Perthist Brisbane'i üldsegi nii igav ja masendav kui me arvasime. Pea iga paarisaja kilomeetri tagant on mõni bensukas, kohvik ja kämping ning kui sul on hea GPS ning sa hämaras ega pimedas ei sõida, siis läheb kõik hästi ning tegemist on igati laheda kogemusega. Eriti kui sa sõidad läbi juhuslike Austraalia linnade, kust sul avaneb selline vaade: